Kas biogaasi jätkusuutlikkus on omandatud maitse või kohustuslik ja täiendav töökoormus niigi reguleeritud sektoris? Ükskõik, milline on vastus, tahaksime jagada mõningaid asju biogaasi ja seega ka biometaani jätkusuutlikkuse kohta.
Biometaani jätkusuutlikkuse aluseks on RED II direktiivi kohane kohustus, mille täitmist jälgib Soomes Soome Energiaagentuur. Lühidalt ja lihtsustatult öeldes peab tootja tõendama, et biometaani/biogaasi tootmisahela heitkoguste võrdlusarv peab olema väiksem kui võrdluseks kasutatud fossiilkütuse heitkoguste vähenemine. Lihtne ja selge. Aga võib-olla ka mitte. Võtame näite: biogaasijaam A toodab biometaani transpordikütuseks. Tehas valmib 2020. aastal. Tehas ei ole teinud jätkusuutlikkuse arvutust, seega ei tea nad, kas tehas vastab Energiaagentuuri nõudele. Kuna tehas valmib 2020. aastal, peaks tehas vähendama heitkoguseid vähemalt 60% võrra vähem kui fossiilne bensiin. Bensiini võrdlusalus on 94 g CO2-ekvivalenti/MJ. RED II direktiivi täitmiseks peaks tehase heitkogused tootmisahelas olema vähemalt 40 % võrra väiksemad kui bensiinil. See tähendab, et vähem kui 37,6 g CO2/MJ.
Mida see arv siis tegelikult tähendab? See mõjutab mitmel viisil. Kui te olete biogaasi tootja, kes soovib biometaani tööstusele või transpordile kütusena turustada, on energiaagentuuri nõude täitmata jätmisel maksumõjud. Kui kommunaalettevõte sooviks müüa oma toodet transpordiks ja nõue ei oleks täidetud, siis tegelikkuses turustaks ta siis maagaasi ja peaks turustuskohustuse seaduse kohase nõude täitmiseks ostma turult selle aasta turustuskohustuses näidatud taastuvenergia protsendi. Eespool öeldu mõjutab oluliselt kasumlikkust, sest kui tootja saaks biometaani levitada, siis kui tootja on täitnud oma osa jaotuskohustusest, võiks ta ülejäänud sildid müüa teisele osapoolele jaotuskohustuse seaduse alusel ja teenida sealt rahalist kasumit. Nüüd, kui heitkoguste vähendamise kohustust ei täideta, on olukord vastupidine.
Kui toodetud gaas müüdaks heitkogustega kauplemise süsteemi operaatorile ja gaas ei vastaks nõuetele, siis ostaks operaator tegelikult maagaasi, millel oleks operaatorile majanduslik mõju erineva maksustamise tõttu. Lisaks suureneksid käitaja heitkogused märkimisväärselt ja käitaja peaks siis ostma turult rohkem saastekvoote, et katta suurenenud heitkoguseid, mis tekitaks survet kulude suurenemisele. Kui ja loodetavasti siis, kui gaas vastab nõuetele, vähenevad gaasi ostja üldised heitkogused tõenäoliselt võrreldes baastasemega ning ta võib isegi müüa oma saastekvoodid turule ja saada seeläbi majanduslikku kasu. Seetõttu on jätkusuutlikule biometaanile olemas hea turg ja seetõttu küsivad ja nõuavad gaasi ostjad ka heitekoefitsiendi, isegi kui see on soovituslik, teadmist, et nad saaksid toodet õigesti hinnastada.
Kui aga tootja on näiteks põllumajandusettevõte, mis toodab gaasi abil elektrit ja soojust oma tarbeks. Kui toodang ületab väiketootja 1 GWh piiri, siis maksustatakse kütmiseks kasutatav biogaas 10,33 €/MWh gaasilise kütuse eest. Kui biogaasi säästvust on võimalik tõendada, langeb kütte maks energiamaksu direktiivi kohaselt miinimumtasemele 1,2 €/MWh ja süsinikdioksiidimaks langeb 12,94 €/MWh-lt nullini, nii et maksutulu kokku oleks 23,354 €/MWh mittesäästva biogaasi puhul ja 1,284 €/MWh säästva biogaasi puhul.
Praktikas saate arvutusi teha, kui teate paari põhietappi. Sisendid ja nende tekkimise koht, tehase enda energiakulu ja lõpptoodete kasutamise koht. Arvutuse abil saab näidata eespool kirjeldatud joonist. Õigusaktide täitmiseks tuleb tootjale kehtestada säästlikkuse kava, et näidata, et ettevõtja tegutseb oma igapäevases tegevuses nii, et toodetud gaas vastab tegelikult õigusaktides sätestatud nõuetele. Meie Biovoimas saame aidata nii jätkusuutlikkuse kava arvutamisel kui ka koostamisel, olenemata sellest, kas olete uus käitaja või olemasoleva käitise omanik.
Kvaliteedi, keskkonna- ja projektiinsener, Suomen Biovoima Oy
Aki Heinonen, Soome Biovoima Oy
"*" näyttää pakolliset kentät
© 2026 Biovoima
Privaatsuspoliitika
